kool-soovituslik lugemisvara

“Kasvame koos – elu võimalikkusest teismelisega”

 
 Soovituslik lugemisvara teismeliste vanematele 
 Pille Murriku kommentaaridega 
 Mess „Laps ja Pere”, Saku Suurhall, 27.09.2008 
 

"Tark lapsevanem", Thomas Gordon, 2003, Väike Vanker 

"Millist last tahate teie?", Thomas Gordon, 2003, Väike Vanker 

 
Praktilised juhised igapäevaelus ettetulevateks olukordadeks, mis aitavad mõista ennast ja last ning oma kasvatusviiside kaugemaleulatuvaid mõjusid. Ühtlasi innustavad uusi, vastastikusel arvestamisel ja lugupidamisel põhinevaid kasvatusoskusi praktiseerima, et nende toimes veenduda. 
 
 

"Elu võimalikkusest teismelisega", Sheila Dainow, 1997, Varrak 

 
Raamat, mis autori enda sõnu kasutades aitab arendada VANEMILKKU MÕJUKUST
 
“Vanemlik mõjukus on võime, mis aitab sul luua suhteid, mis on vastuvõetavad nii sulle kui sinu lapsele; see on võime, mis aitab sul tunnustada teise inimese erinevust ning leida probleemidele selliseid lahendusi, mis nii palju kui võimalik rahuldaksid nii sinu kui lapse vajadusi.” 
 
Raamatu suureks plussiks pean harjutusi, mis toetavad vanemaid oma seisundi juhtimisel ning mõista seoseid oma reageeringute ja enda lapsepõlvekogemuste vahel. 
“Kui su lapsed näevad, kuidas sa kontrollid OMA maailma, õpivad ka nemad oma maailma kontrollima – ja seda nad peavad õppima, kui tahavad elada õnnelikkku ja harmoonilist elu.” 
 
“Sa ei saa teha oma lastest eeskujulikke täiskasvanuid. Sinu ülesanne on luua keskkond, milles nad saaksid arendada oma isiksust ja võimeid.” 
 
Julgustamaks vanemaid muutusi ette võtma toob autor välja seitse sammu vanemliku mõjukuse saavutamiseks, 
 
 

"60 minutit isa", Rob Parsons, 2001, Luus 

 
Tsitaate raamatust: 
“Me oleme nii hõivatud sellega, et püüame anda oma lastele seda, mida meil ei olnud, et meil ei ole aega anda neile seda, mis meil tegelikult on.” 
 
„Kaheksateist aastat meie laste elus koosnevad 6570 päevast.... Aastad libisevad käest, ikka üks päev korraga... Kui laps sündis, oli liivakellas 6570 päeva. Kui laps on kümneastane, on 3650 päeva juba läinud. Alles on 2920 päeva. Mitte mingi rahasumma ega võim ei saa seda arvu suurendada ... Ärge jätke ennast ühestki päevast ilma.“ 
 
“Kui me ei veeda ega lastega siis, kui nad on väikesed, siis tõenäoliselt ei veeda nad meiega aega siis, kui nad on teismelised.” 
“… kui sa kuulad neid siis, kui nad on viis, kuus või seitse aastat vanad, on olemas võimalus, et nad kuulavad sind ka siis, kui on viie-, kuue- või seitsmeteistkümne aasta vanused.” 
 
 
Üks isa ütles peale selle raamatu lugemist: „Kummaline on see, et ma ei tee mitte midagi teisiti kui enne. Ma teen oma lastega kõiki neidsamu asju, mida alati olen teinud: käin nendega ujumas, uisutamas, ratsutamas, väljasõitudel. Ainus vahe on selles, et nüüd, olles pojaga uisutamas, ma olen pojaga uisutamas ega mõtle sellele, kuidas ma kolme tunni pärast trakrorit parandan.“ (Ja sellest piisas, et poeg ei seganud enam tundi. Aga selliseid isasid on ka vähe, kes asja nii südamega 
võtavad.)  2
 

"Meie teismeline", Ross Campbell, 1996, Logos

 
Aitab vanematel mõista teismelise muutuvaid vajadusi ja keerulist hingeelu, ka viha vajalikkust arengus ja selle põhjuseid. Vanemad peavad aru saama, et teismeline on isesesvuv inimene, kes vajab vanematelt ühtaegu nii mõistmist, ärakuulamist, toetust, piire, vahel ka kaitset, eelkõige aga tingimusteta armastust. 
 
Autor rõhutab, et teismeline peaks end tundma ainulaadsena. Seepärast küsivad teismelised justkui pidevalt oma käitumisega “Kas sa armastad mind?” 
“… see on teismelise elus olulisim küsimus.” 
 
“Kui teie teismeline paneb teid proovile, käitudes ebakorrektselt – et ainult olla iseseisvev -, olge ettevaatlik, ärge minge liiga ägedaks. See ei tähenda reageerimata jätmist. Öelge ausalt, mida te asjast arvate, kuid tehke seda ilma raevu, karjumise ja kätega kallaleminekuta. Igal juhul säilitage enesevalitsemine. Läheneme asjale teisest küljest: keegi teie tuttav valab teie peale välja oma tunded enesevalitsust täiesti kaotades. Missugused on teie tunded selle inimese vastu, eriti, kui tema ründed korduvad? Teie austus niisuguse inimese vastu väheneb paratamatult. Mida sagedamini kaotab vanem enesekontrolli teismelise juuresolekul, seda raskem on teismelisel suhtuda oma vanemasse austusega.” 
 
“Teie kohus on hoida lahti teed, mida mööda teie laps tuleb teie juurde oma jõuvarusid täiendama. See määrab ära, kas ta jõuab harmoonilise isiksusena täisikka.” 
 
R.Campbell õpetab täiskasvanuid mõistma noorte ükskõiksuse kesta all olevaid väljakannatamatuid tundeid: kuulmata jäänud viha ja sellest sügavamal olevat segadust, 
väärtusetusetunnet, valu, kurbust, üksildust, hüljatust. Kui täiskasvanud seda ei mõista ning teed noorteni ei leia, on raskemateks tagajärgedeks depressioon ja/või vastuhakk ühiskonnale. 
 
Sellegipoolest julgustab autor vanemaid olema lootusrikkad. 
 
 

"13 kuni 19. Näpunäiteid vanematele, kuidas mõista teismelist", Wendy Grant, 1998, Sinisukk 

 
Kui ühest asjast lugeda erinevatelt autoritelt, kelle põhiseisukohad ei lähe omavahel vastuollu, avardab see arusaamist. Werndy Grant sõnastab selgelt teismeliste põhihirmud: pilkamine, hülgamine ja läbikukkumine. Raamatus on ka praktilisi harjutusi stressist vabanemiseks, mida oma teismelisele soovitada. 
 
Ühtlasi julgustab ta vanemaid laskma oma lapsi vabaks, kui aeg selleks on käes: “Te ei jää oma lastest ilma sellepärast, et olete lasknud neil minna. Teil on endiselt koht nende elus ja ikka leidub midagi, mida nad tahaks teiega jagada – aeg-ajalt tuleb ette asju, mida te saate teha ühtse perekonnana. Tekib uus suhe, mis paneb teid tundma uhkust ja rõõmu, et teil on lapsed. Paljude vanemlike rõõmude krooniks veel lapselapsed.” 
 
 

“Kuidas teha last õnnetuks?", Liljana Ruskovska, 2000, Olion 

 
Toob ehedalt ja ilustamata esile suhtlemistõkete tegeliku mõju lapsele. Kui see raamat ilmus, oli mu noorem poeg Mati kümnene. Raamatut nähes küsis ta: „Kas nad on täitsa 
peast segi läinud? Nüüd kirjutavad sellest ka raamatuid, kuidas lapsi õnnetuks teha! Lapsed on ju niigi õnnetud!“ 
 
Kui olin lugenud ette esimese lehekülje, peatas ta mind: “Oota, mamps. Ma tahan sulle midagi öelda. Ma saan aru, miks see raamat kirjutati. Vaata, kui sa kirjutad, kuidas peab lapsi kasvatama, ei ole sellest kasu, sest vanemad ei mõista seda keelt. Kui sa kirjutad aga sellest, mida vanemad tegelikult teevad, võib juhtuda, et mõni saab aru ka.“ 
 

Kasvame koos – elu võimalikkusest teismelisega 2 (pdf)